Kuidas Amnesty International oma usaldusväärsuse hävitas

William Easterly kritiseerib Amnesty Internationali (AI) selle eest, et viimane räägib oma 2009. aasta raportis vaesusest kui inimõiguste rikkumisest. Easterly ütleb hakatuseks kohe välja: "Vaesus ei ole inimõiguste rikkumine." See ei tähenda seda, et Easterlyle meeldiks vaesus:

"I definitely agree that poverty is an EXTREMELY BAD THING. Perhaps some use the words “human rights violation” to be equivalent to “extremely bad thing,” but why? There are many different “extremely bad things,” and it helps if everybody discriminates between them."

Easterly lihtsalt heidab ette, et vaesus ei mahu inimõiguste definitsiooni all. Õigus ei ole suvaline sõna. Ja ka inimõigused ei ole suvaline sõna.

"Social and political progress arguably happens the same way as progress in science or as progress in business: somebody precisely defines a problem and somebody (possibly somebody else?) hits upon a way to solve that well-defined problem. To confuse poverty and human rights violations is to slow down the solutions to both."

Samas, Easterly enda seletus inimõiguste sisu kohta pole samuti kuigi hea. Mitte et ta asjast valesti aru saaks, aga võib olla on problemeiks see, et olle ise majandus- mitte õigusteadlane, ei valda Easterly piisavalt hästi terminoloogiat. Iseenesest on haakub küsimus vaesusest kui inimõiguste rikkumisest juba väga van aruteluga, mis asjad on negatiivsed õigused ja mis asjad on positiivsed õigused.

On selge, et ainukesed "päris" õigused on negatiivsed õigused ja vaesuse küsimus selle kategooria alla kindlasti ei mahu. Selles mõttes olen ma Easterlyga täiesti nõus, et Amnesty Internationali püüd segada inimõiguste rikkumist ja vaesust ainult ähmastab mõlemat probleemi ja teeb ka keerukamaks lahenduste leidmise.

Probleem AI juures on tegelikult laiem. Kui Eestis leiab AI tähelepanu tavaliselt siis kui mõni selle esindaja meie kohta (või Venemaa kohta) midagi ütleb, siis tegelikult on suuremaks probleemiks AI politiseerumine ja liikumine aladele, milles neil puuduvad kogemused, oskused ja teadmised.

Näiteks paar aastat tagasi lahvatas tuline debatt kui AI kaldus abordiküsimuses oma senisest neutraalsest positsioonist abordi pooldajate leeri. Nii katoliku kirik kui ka paljud konservatiivsed poliitikud kritiseerisid AI-d selle eest. Küsimus ei ole tegelikult abordi poolt või vastu (eestis pole see niikuinii aktuaalne teema), küsimus on ikkagi selles miks AI ikkagi pidi sekkuma poliitilisse debatti.

John O´Sullivan kirjutas juba 1989. aastal (antud lingis on 2003. aasta uustrükk):

"Now, AI used to be a perfectly serviceable single-issue pressure group which drew the world's attention to the plight of political prisoners around the globe. Many people owe their lives and liberty to it. But that good work depended greatly on AI's being a single-issue organization that helped victims of both left- and right-wing regimes and was careful to remain politically neutral in other respects."

Kui ka O´Sullivan ei olnud rahul AI arengutega. Konkreetselt oli küsimus AI seisukohavõttudes Ameerika Ühendriikide poliitilistes aruteludes surmanuhtluse küsimuse üle.

"America does not, have political prisoners, let alone execute them. Why, then, Amnesty's campaign on the issue?"

Asi ei ole mitte surmanuhtluses per se, vaid selles kuidas AI üha kaugeneb oma algsetest positsioonidest, oma algsest neutraalsusest (mis tegi AI kõigepealt edukaks) ja muutub üha enam poliitiliseks survegrupiks. Loomulikult kaotab AI sellega suure osa oma usaldusväärsusest.

Ja loomulikult kaotab organisatsioon oma tegevusala üha laienedes ka om kompetentsi. AI oskused ja kogemused olid poliitvangide küsimuses, AI-l ei ole teadmisi ja kogemusi majandusarengu, arengu abi, vaesuse või aborditeemadel. Kui tulla tagasi postituse alguses tsiteeritud William Easterly juurde, siis Easterly on kogu oma elu tegelenud arenguabi teemaga, nii teoreetiku-majandusteadlsena kui ka praktikuna kümnetele Aafrika missioonidel. See ei tähenda seda, et iga Easterly seisukoht on õige, aga ma vähemalt tean et tema arvamuste taga on aastakümnete pikkune töö. Sama ei saa öelda AI kohta. Neil pole oskusi ja teadmisi ning AI arvamused vaesuse kohta jätavad mulje, et oma informatsioonipagasi on nad ammutanud CNN 30 minuti pikkustest Aafrika teemadel infoteinmentidest.

Ma saan iseenesest aru, miks AI niimoodi käitub. Ka äris on nii, et üks firma peab latai kasvama, laienema, minema uutele turgudele, leidma uusi kliente, ostma teisi ettevõtteid, vaatama uute tegevusalade järele. Ma võin vabalt ettekujutada kuidas ka AI juhid olles aastakümneid tegutsenud poliitvangidega, üha rohkem ja rohkem tundsid, et tuleb laieneda uutesse valdkondadesse - olid ju olemas rahvusvahelised sidemed, teatud baas, inimesed, annetajad. Kokkuvõttes olid resursid, mis vajasid rakendust.

See on põhjus AI laienemisele. Miks aga AI on oma vaadetes politiseerunud, täpsemalt öeldes liikunud neutraalusest poliitlise tiiva vasakusse poolde, tuleb välja taas John O´Sullivani sulest:

"That is explained by O'Sullivan's First Law: All organizations that are not actually right-wing will over time become left-wing."

Tagasiteed pole enam ammu. Parempoolsed ja konservatiivid, senised annetajad, doonorid ja toetajad ei hakka AI-d taasusaldama. Ja lõpuks kahjustab see ka AI seda tegevsust, milles ta kunagi tugev oli.