Allar Jõksi riigikeskne mõtteviis

Endine õiguskantsler Allar Jõks on avaldanud dramaatilise pealkirjaga arvamusloo "Täna öösel toimus devalveerimine".

Jah, valitsus ja Riikogu on teinud palju otsuseid kiirustades. Jah, "tagatubade" ning "krokodillide komsjonidel" põhinev otsustusprotses on kritiseerimisväärne. Jah, vastuvõetud seaduste (või seadusmuudatuste) heakskiitmise ja jõustumise vahele jääv aeg on skandaalselt lühike.

Aga mõnes Jõksi väites, aga enamgi veel tema teksti taga kumas maailmavaates, on minu jaoks ka väga palju häirivat.

Esiteks, kohutav riigikesksus. Jõks näeb inimese elu ainult kui mingisugust suhet riigiga. Tõsi, ta võtab selles debatis üksikisik ja riik (valitsus) üksikisiku poole...vähamöt näiliselt. Tõsi, paragrahvide maailmas elava juristina, ta võib olla näebki elu sellena, mida pargarahvid lubavad või keelavad...

Jõksi jaoks nagu poleksi elu väljaspool paragrahvide maailma, väljaspool valitsuse otsuseid, väljaspool riigieelarve ridasid...

Jõks nagu ei teaks, et väga suur hulk inimesi elab väljaspool riigieelarve ridasid. Miks riivatakse õiguspäraseid ootusi siis kui riik vähendab eelarvet, Jõks toob näiteks üliõpilaste õppelaenude tagasimaksmise lõpetamise, aga miks ei riivatud õiguspäraseid ootusi siis kui eelmise aasta septembris Eesti eksport kokku varises. Kas need ekspordisektori ettevõtted ja töötajad võivad ka Riigikohtusse kaevata, et viimane majanduslanguse ära keelaks?

Miks Jõks näeb ebasolidaarsust riigieelarve kärbetes, aga ei märka seda et väljaspool riigieelarvet eksisteerivas elus, on palju rohkem ja palju kiiremini kärbitud?

Jah, ma saan aru halvast eelarveprotsessijuhtimisest, venitamisest, aga parem hilja kui mittekunagi. Niikaua kui valitsus ja Riikogu ja kõik huvirühmad oleksid edasi targutanud, siis kes selle pillerkaari kinni maksab - eks ikka need väljaspool riigieelarve kuluridasid elavad inimesed.

Miks Austraalias on asjad hästi, miks Lõuna-Ameerikas ja Lätis aga mitte?

Miks Austraalias on asjad hästi, miks Uus-Meremaal enam-vähem, mis Lõuna-Ameerikas ja Lätis aga lood sitad? John Hempton teab. Hea ülevaatlik postitus iseseisvast rahanduspoliitikast ja usaldusväärsususest:

* If your currency is fixed you will get a classic monetary recession. People will speculate against the currency (or withdraw their lending to you) and (due the central bank being forced to defend the currency) the local monetary supply will crash. The extreme version is what is happening to Latvia. It’s why Latvia should float their currency.

* If however your currency is floating and you are highly indebted in foreign currency then your currency collapse will bring into sharp relief and immediately the difficulty of repaying your debt. The lower currency increases the principal and interest repayment in domestic terms of your debt. In extrema it causes almost immediate default. This is what is stopping Latvia floating their currency.

* The Argentine solution is float the Peso in a crisis – but to rejig all old debts to new pesos at some new exchange rate and formalise the default. If you do that nobody trusts you again. If you are South American you do it a few times and you wind up looking like South America rather than Australia or the United States. In 1900 the three richest countries in the world per capita were Argentina, New Zealand and Australia (in order). Look how that worked out.

Viiendik Eesti elanikest peab pensionäre ühiskonnale koormaks

Delfis oli lugu dramaatilise pealkirjaga "Viiendik Eesti elanikest peab pensionäre ühiskonnale koormaks".

"Kolm inimest neljast usub, et noorem ja vanem põlvkond ei ole ühel meelel selle osas, mis on ühiskonnale parim. ...
Kuigi vaid viiendik Eesti elanikest (22 protsenti) nõustub väitega, et vanemaealised inimesed on ühiskonnale koormaks, jääb Eesti koos teiste Balti riikidega ka selle vähest sallivust peegeldava näitajaga teiste Euroopa riikide seas suhteliselt tabeli etteotsa.

Taanis näiteks peab vanemat põlvkonda ühiskonnale koormavaks vaid kümme protsenti vastanuist. Leedus seevastu jagab sama arvamust koguni iga kolmas (32 protsenti).

Eesti elanikud kipuvad nõustuma ka väitega, et kuna vanemad inimesed töötavad järjest hilisemate eluaastateni, jääb noorematele üha vähem töökohti (väitega nõustus 52 protsenti). Samal ajal ollakse positiivselt meelestatud sotsiaaltoetuste osas: valdav enamik eestimaalastest (76 protsenti) usub, et valitsus peaks pensionide ja vanemate inimeste hoolekande jaoks senisest oluliselt enam raha eraldama. "

Ega see pealkiri, loo juuures olevad kommentaarid ja võimalikud implikatsioonid väga meeldivad ei ole. Samas, olgem ausad, ega selliste mõne küsimuse põhjal tehtud uuringutest mingeid olulisi järeldusi teha ei saa. Vastuolud torjavad kohe silma, üheltpoolt rõhutatakse seda, et suur osa inimesi peab vanemaid inimesi ühiskonnale koormaks, teisalt ja soovib suur osa hoopiski sotsiaaltoetusi vanematele inimestele tõsta.

Okei, võtsin ka originaaluuringu ette. Torkab silma, et eks Delfi ikkagi võimendab asja üle. Delfi stiili juures on konfliktsus ja vastandamine muidugi loomulikud. Näiteks väite peale "Older people are a burden for society " (mida see koorem-burden üleüldse tähendab?), valis "strongly agree" variandi 6% eestlastest, 5% soomlastest, 5% rootslastest, 8% belglastest. Ei ole suuri erinevusi...

Oli ka vastuse variant "Somewhat agree", selle valis 16% eestlastest, 10% soomlastest, 9% rootslastest ja 11% belglastest. Siin torkab se evahe rohkem silma ja eks nende kahe vastusevariandi kokkuliitmisel, saabki Delfi pealkirja "Viiendik eestlastest..."

Veelkord, kõik need väited on ise üsna ähmased, tõlgendamine veelgi ähmasem. Ja kokkuvõttes võib öelda, et Delfi (ning Delfi kommentaatorid) on vanemate ja nooremate vastasseisu ülevõimendanud. Vähemalt selle uuringu põhjal ei torka Eesti küll silma, et tegu oleks riigiga kus põlvkonadede vaheline konflikt oleks kuidagi eriti tugev. Oleme üsna ühes liinis enamike teiste Euroopa riikidega.

Näiteks väitele "Young people and older people do noteasily agree on what is best for society ", valis "Strongly agree" vastuse 33% eestlastest ja 49% rootslastest. Või väitele "As older people work until a later age, fewer jobs will be available for younger people", valis "Srongly agree" vastuse 20% eestlastest ja 27% rootslastest. Mõni Rootsi tabloid võib ka nende paari vastuse pealt järeldada, et põlvkondade vahelised suhted on Eestis paremad kui Rootsis.

Võtta tuleb sealt kuskohast võtta on

Robin Hanson selgitab kuskohast tuleb osade inimeste vajadus ümberjagada teiste inimeste raha:

"Garrett Jones has just convinced me that a pretty simple explanation is available: the redistributive urge just doesn’t have much to do with sympathy. Our ancestors would sometimes notice that some folks in the tribe had a lot more tangible portable stuff than the rest, and those with less would then be tempted to find an excuse to grab a bunch of that stuff.

Would-be-grabbers would look for the most believable excuse they could find. Sometimes the excuse would be that stuff-holders had violated some tribal norm and needed to be punished. (Hence our hyper-willingness to believe the rich freely violate treasured norms.) But lacking a better excuse, they’d fall back on the old favorite, that those with less stuff would sure appreciate each thing more than those with lots."

Ma usun, et see selgitus on natuke liialdatud. Ümberjaotamise poolt saab ilmselt argumenteerida (ja ka on argumenteeritud) mitmel teiselgi viisil. Teisalt, kui vaadata Eestis astmelise tulumaksu kontekstis toimunud arutelu, miks ikkagi rohkem teenivatelt inimestele tuleb ära võtta rohkem raha, siis proponentide argumendid jõuvad oma kvaliteedis liiga tihti "Neilt tuleb raha ära võtta, sest...ää...mmm...ee...neilt tuleb ära võtta, sest neil on on see raha...".

Vaesus kui inimõiguste rikkumine?

Eelmises postituses jutuks tulnud küsimus, kas vaesus on inimõiguste rikkumine sai oma järje Amnesty Internationali vastuses William Easterlyle siin:

"It’s true that lack of income, in and of itself, isn’t a human rights violation. But poverty is about a lot more than just income. As Easterly knows, those who live on less than a dollar a day are poor not just because they lack income; the lack of income implies lack of access to services, clean drinking water, adequate education, housing, employment and so on. All of these are violations of the Universal Declaration of Human Rights and the International Covenant on Economic, Social and Cultural rights."

Ja lõppjäreldus:

"Human rights abuses cause poverty and keep people poor – and living in poverty makes you more likely to suffer violations of your human rights. So human rights must be part of any solution to poverty."

Easterly vastab sellele omakorda siin ja siin. Tundub, et mõlemad pooled jõuavad enam-vähem möönavad, et vaesus iseenesest ei ole inimõiguste rikkumine, aga vaesusega tihti kaasnevad inimõiguste rikkumised ja inimõiguste rikkumised omakorda tingivad vaesust.

Will Wilkinson korjab üles easterly algatatud teema ja proovib ka ise vastata küsimusele "Is Poverty a Violation of Human Rights?"

"First, let’s restate the question, as Easterly does: Is there a right to a certain level of material welfare? Easterly says no for two reasons. First, a rights violation implies a violator, but it’s not clear who is to blame for widespread poverty. Second, the poverty line is not a bright line, and so it’s not clear when the right to live above the line has been violated or denied.

I don’t think I agree with Easterly’s pragmatic rule for determining what is and isn’t a human right."

Wilkinson arutleb eelkõige negatiivsete ja positiivsete õiguste üle. Negatiivsete õigustega on asi lihtsam. Need on absoluutsed, need kehtivad igal pool ja kõigi suhtes:

"All rights have correlative obligations. If a person has a bona fide moral right, simply in virtue of being a person, who is it a right against? Who has an obligation not to violate the right? The answer is: everybody else does."

Igaühel on õigus saada mittepussitatud teiste pool. Või teiseltpoolt vaadates - kõikidel inimestel on kohustus mittepussitada teisi inimesi. Aga kuidas on vaesusega? Kui see on õigus, siis kellel on kohustus?

"So a right to a minimum level of material welfare implies that everybody else has an obligation to make a positive contribution, to chip in, to bring those below the line up to par.

What is interesting is that almost nobody really believes this, as I’ve just stated it. Most of those who argue for a positive right to a material minimum don’t think that everybody in the world already above the line is on the hook. They tend to say that fellow citizens of one’s own country already above the line are on the hook. My right not to be stabbed is a right against everybody in the world. Doesn’t matter who printed your passport. But a Freedonian’s right to a material minimum is a right against other Freedonians. That’s weird, and doesn’t have the structure of a bona fide moral right. So I suspect it isn’t one."

Huvitav on lugeda ka kommentaare nii Wilkinsoni kui ka Easterly blogis. Selgelt paistab välja erinevus. Easterly blogib peamiselt arenguabi teemadel, võib eeldada et ka tema lugejad on peamiselt need, keda huvitab arenguabi, vaesemate riikide aitamine jne. Nii on näha, et ka tema blogi kommenteerijad kipuvad suhtuma õigustesse kui positiivsetesse õigustesse ja argumenteerima (mitte eriti veenvalt, tunnistan) selle kasuks, et vaesus on inimiõiguste rikkumine.

Will Wilkinsoni blogi lugejad on aga ilmselt libertaarsete kaldusvustega ja nende kommentaaridest on näha, et nemad vaatavad õigusi eelkõige negatiivsete õiguste tähenduses. J

Kuidas Amnesty International oma usaldusväärsuse hävitas

William Easterly kritiseerib Amnesty Internationali (AI) selle eest, et viimane räägib oma 2009. aasta raportis vaesusest kui inimõiguste rikkumisest. Easterly ütleb hakatuseks kohe välja: "Vaesus ei ole inimõiguste rikkumine." See ei tähenda seda, et Easterlyle meeldiks vaesus:

"I definitely agree that poverty is an EXTREMELY BAD THING. Perhaps some use the words “human rights violation” to be equivalent to “extremely bad thing,” but why? There are many different “extremely bad things,” and it helps if everybody discriminates between them."

Easterly lihtsalt heidab ette, et vaesus ei mahu inimõiguste definitsiooni all. Õigus ei ole suvaline sõna. Ja ka inimõigused ei ole suvaline sõna.

"Social and political progress arguably happens the same way as progress in science or as progress in business: somebody precisely defines a problem and somebody (possibly somebody else?) hits upon a way to solve that well-defined problem. To confuse poverty and human rights violations is to slow down the solutions to both."

Samas, Easterly enda seletus inimõiguste sisu kohta pole samuti kuigi hea. Mitte et ta asjast valesti aru saaks, aga võib olla on problemeiks see, et olle ise majandus- mitte õigusteadlane, ei valda Easterly piisavalt hästi terminoloogiat. Iseenesest on haakub küsimus vaesusest kui inimõiguste rikkumisest juba väga van aruteluga, mis asjad on negatiivsed õigused ja mis asjad on positiivsed õigused.

On selge, et ainukesed "päris" õigused on negatiivsed õigused ja vaesuse küsimus selle kategooria alla kindlasti ei mahu. Selles mõttes olen ma Easterlyga täiesti nõus, et Amnesty Internationali püüd segada inimõiguste rikkumist ja vaesust ainult ähmastab mõlemat probleemi ja teeb ka keerukamaks lahenduste leidmise.

Probleem AI juures on tegelikult laiem. Kui Eestis leiab AI tähelepanu tavaliselt siis kui mõni selle esindaja meie kohta (või Venemaa kohta) midagi ütleb, siis tegelikult on suuremaks probleemiks AI politiseerumine ja liikumine aladele, milles neil puuduvad kogemused, oskused ja teadmised.

Näiteks paar aastat tagasi lahvatas tuline debatt kui AI kaldus abordiküsimuses oma senisest neutraalsest positsioonist abordi pooldajate leeri. Nii katoliku kirik kui ka paljud konservatiivsed poliitikud kritiseerisid AI-d selle eest. Küsimus ei ole tegelikult abordi poolt või vastu (eestis pole see niikuinii aktuaalne teema), küsimus on ikkagi selles miks AI ikkagi pidi sekkuma poliitilisse debatti.

John O´Sullivan kirjutas juba 1989. aastal (antud lingis on 2003. aasta uustrükk):

"Now, AI used to be a perfectly serviceable single-issue pressure group which drew the world's attention to the plight of political prisoners around the globe. Many people owe their lives and liberty to it. But that good work depended greatly on AI's being a single-issue organization that helped victims of both left- and right-wing regimes and was careful to remain politically neutral in other respects."

Kui ka O´Sullivan ei olnud rahul AI arengutega. Konkreetselt oli küsimus AI seisukohavõttudes Ameerika Ühendriikide poliitilistes aruteludes surmanuhtluse küsimuse üle.

"America does not, have political prisoners, let alone execute them. Why, then, Amnesty's campaign on the issue?"

Asi ei ole mitte surmanuhtluses per se, vaid selles kuidas AI üha kaugeneb oma algsetest positsioonidest, oma algsest neutraalsusest (mis tegi AI kõigepealt edukaks) ja muutub üha enam poliitiliseks survegrupiks. Loomulikult kaotab AI sellega suure osa oma usaldusväärsusest.

Ja loomulikult kaotab organisatsioon oma tegevusala üha laienedes ka om kompetentsi. AI oskused ja kogemused olid poliitvangide küsimuses, AI-l ei ole teadmisi ja kogemusi majandusarengu, arengu abi, vaesuse või aborditeemadel. Kui tulla tagasi postituse alguses tsiteeritud William Easterly juurde, siis Easterly on kogu oma elu tegelenud arenguabi teemaga, nii teoreetiku-majandusteadlsena kui ka praktikuna kümnetele Aafrika missioonidel. See ei tähenda seda, et iga Easterly seisukoht on õige, aga ma vähemalt tean et tema arvamuste taga on aastakümnete pikkune töö. Sama ei saa öelda AI kohta. Neil pole oskusi ja teadmisi ning AI arvamused vaesuse kohta jätavad mulje, et oma informatsioonipagasi on nad ammutanud CNN 30 minuti pikkustest Aafrika teemadel infoteinmentidest.

Ma saan iseenesest aru, miks AI niimoodi käitub. Ka äris on nii, et üks firma peab latai kasvama, laienema, minema uutele turgudele, leidma uusi kliente, ostma teisi ettevõtteid, vaatama uute tegevusalade järele. Ma võin vabalt ettekujutada kuidas ka AI juhid olles aastakümneid tegutsenud poliitvangidega, üha rohkem ja rohkem tundsid, et tuleb laieneda uutesse valdkondadesse - olid ju olemas rahvusvahelised sidemed, teatud baas, inimesed, annetajad. Kokkuvõttes olid resursid, mis vajasid rakendust.

See on põhjus AI laienemisele. Miks aga AI on oma vaadetes politiseerunud, täpsemalt öeldes liikunud neutraalusest poliitlise tiiva vasakusse poolde, tuleb välja taas John O´Sullivani sulest:

"That is explained by O'Sullivan's First Law: All organizations that are not actually right-wing will over time become left-wing."

Tagasiteed pole enam ammu. Parempoolsed ja konservatiivid, senised annetajad, doonorid ja toetajad ei hakka AI-d taasusaldama. Ja lõpuks kahjustab see ka AI seda tegevsust, milles ta kunagi tugev oli.

Esimene postitus

See on selle blogi esimene postitus. Katsetamiseks loodud. Ilmselt kustutan selle hiljem ära, aga praegu proovin erinevaid fonte, pilte...